Euroopa Liidu määrused muutuvad vastuvõtmisel liikmesriikidele siduvaks ning kehtivad võrdselt kõikides liikmesriikides. EL määruseid siseriiklikesse õigusaktidesse ümber ei kirjutata.

Nt:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS 889/2002 lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumi puhul

EUROOPA PRLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus


Euroopa Liidu direktiivid suunavad liikmesriikide seadusandlust välja töötavate organite tööd, kes peavad määratud ajaks vastavad muudatused olemasolevatesse seadustesse sisse viima. Kõik tarbijakaitset käsitlevad Eesti õigusaktid on tänaseks harmoneeritud ning vastavad EL nõuetele. Tarbija suhetes ettevõtjaga ei saa aga viidata otseselt direktiivile, vaid peab tuginema juba vastavate muudatustega riiklikule seadusandlusele.

Tarbijakaitset puudutavate direktiividega on kõikides liikmesriikides tagatud minimaalne kaitsetase, mida kõik EL riigid peavad tarbijale pakkuma. Samas on liikmesriikidel võimalus seada sisse direktiivist karmimaid tingimusi ning pakkuda tarbijale kõrgemat kaitsetaset. Siinkohal on ära toodud olulisemad tarbijakaitsealased direktiivid, mis sätestavad tarbijakaitse miinimumtaseme Euroopas. Samas tasub meeles pidada, et seadusandlus võib siiski riigiti pisut erineda.