Puhkuseosakud ja -klubid
Puhkuseosakud ja liikmelisus lõunamaistes puhkuseklubides, näiteks Hispaanias või Portugalis, on nüüdseks laiendanud Eesti tarbijate võimalusi puhkuse veetmiseks välismaistes puhkusekeskustes, kuid nad on tekitanud ka tarbijatele hulgaliselt probleeme ja asjatut rahakulu. Tarbijale on oluline teada, mida üks või teine puhkuseteenus endast kujutab ja millist tarbijakaitset neil on loota Euroopa Liidu seaduste kohaselt.
Puhkuseosakuga (timeshare) on tegemist sel juhul, kui tarbijal on vähemalt kolme aasta jooksul õigus kasutada ühte või rohkemat elukohta mingis puhkekeskuses vähemalt ühe nädala pikkuselt aastas, vastavalt ehitise ajutise kasutamise lepingule. Puhkuseklubis (vacation club) on tegemist liikmelisusega, mis annab tarbijale võimaluse teatud perioodil kasutada klubi poolt pakutavaid puhkuseteenuseid. Klubide puhul võib olla lepingu kestvus lühem kui kolm aastat (näiteks puhkuseteenuseid pakutakse iga kahe aasta tagant) ning puhkuse veetmise tingimused ja kestvus võivad igal aastal muutuda.
Kui tarbija ostab puhkuseosaku Euroopa Liidu piires, siis ta võib arvestada õiguskaitsega, mille annab puhkuseosakut käsitlev EL direktiiv 94/47/EÜ ja sellele tuginev EL liikmesriikide kohalik seadusandlus. Nimetatud direktiiv ei laiene kahe eraisiku või kahe firma omavahelistele tehingutele. EL liikmesriigid võivad oma seadusandluses kehtestada tarbijatele soodsamaid reegleid puhkuseosakute soetamiseks, kui EL direktiiv seda teeb, kuid nad ei tohi piirata neid tarbijate õigusi, mis direktiiviga on juba kehtestatud.
Erinevused puhkuseteenuste pakkumises toovad tarbija jaoks kaasa erinevusi tarbijakaitse reeglites, millega ta võib Euroopa Liidu piires arvestada. Kui pakutav puhkuseteenus ei vasta puhkuseosaku määratlusele, siis ei saa rakendada puhkuseosakut käsitlevat seadusandlust ja tarbija õigused sõltuvad sellest, millised sätted sisalduvad konkreetse puhkuseteenuse müüjaga tehtud lepingus.
Sõlmides lepingut puhkuseteenuse müüjaga, tuleks tarbijal meeles pidada kõiki neid ettevaatlikkusele kutsuvaid soovitusi, mis on tarbijakaitse seisukohalt tähtsad igasuguste tarbijalepingute sõlmimisel (vt näiteks EL direktiivi 93/13/EÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes või direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid).
NB!