Kas kõiki tarbijaid peab Euroopa Liidu liikmesriikides kohtlema võrdselt? Tea, et Sind kui tarbijat ei tohi diskrimineerida lähtuvalt Sinu päritoluriigist või kodakondsusest.

 

Teenuste direktiiv

Mida reguleerib teenuste direktiiv?

Teenuste direktiiv (2006/123/EÜ) võeti vastu 12. detsembril 2006. aastal. Eestis jõustus 28. detsembril 2009. aastal Euroopa Liidu teenuste direktiivi rakendamise seadus, millega harmoniseeriti teenuste direktiiv.

Järjest enam sooritatakse oste piiriüleselt, olgu selleks ostud Internetipoodidest, teises riigis juuksuriteenuse kasutamine, mööbli tellimine, kino külastamine vms. Teenuste direktiiv sätestab Euroopa Liidu asutamislepingust ja Euroopa Kohtu lahenditest tulenevad põhimõtted nii teenuste vaba liikumise kui asutamisõiguse osas. Direktiivi peamiseks eesmärgiks on tagada EL siseturul teenuste vaba liikumine.

Milliste teenuste pakkumine on direktiiviga reguleeritud?
Direktiiv hõlmab endas teenuseid, mida osutatakse majanduslikel eesmärkidel. Üles võib loetleda näiteks sellised teenused:

  • kaupade ja teenuste jae- ja hulgimüük,
  • ehitusteenused,
  • käsitööteenused,
  • enamik ametitoiminguid nt finantskonsultantide teenused, arhitektid, veterinaarid,
  • äritegevused seotud teenused, nagu nt reklaam, värbamisteenused, patendivolinikud, turism, majutus ja toitlustusteenused (hotellid, restoranid),
  • koolitus- ja haridusteenused nt eraülikoolid ja keeltekoolid, kinnisvarateenused, 
  •  majapidamises osutatavad tugiteenused nt koristusteenused, eralapsehoidjate ja aednike osutatavad teenused.

NB! Direktiivi reguleerimisalast on välja jäetud:

  • finantsteenused,
  • transporditeenused,
  • tervishoiuteenused,
  • hasartmänguteenused,
  • sotsiaalteenused.

Tarbijate õigused
Kuigi teenuste direktiiv on ennekõike suunatud Euroopa Liidus teenuseid osutavate ettevõtete õiguslikuks regulatsiooniks, on selles siiski ka tarbijaõiguse koha pealt mitmeid olulisi aspekte.

Teenuste tarbimine ei piirdu tarbija jaoks täna enam vaid siseriiklike ettevõtete poolt pakutuga. Tarbija ei pruugi omada piisavalt teadlikkust teiste riikide ettevõtetest ega ei ole ehk seetõttu valmis nende ettevõtete teenuseid ostma. Ka võivad tal tekkida teises liikmesriigis registreeritud ettevõtete teenuseid kasutada üritades probleemid. Teenuste direktiivi üheks peamiseks eesmärgiks ongi tagada, et tarbijad ja ettevõtjad saaksid ära kasutada siseturu kõiki võimalusi ning, et nii teenuste pakkumine kui ka ostmine oleksid seetõttu võimalikult lihtsad.

Diskrimineerimine on keelatud

Teenuse tarbija jaoks on üheks olulisemaks artikliks teenuste direktiivis artikkel 20, millega sätestatakse mittediskrimineerimise keeld. Nimetatud artikli kohaselt tagavad liikmesriigid, et:

  • teenuste kasutajale ei kohaldata diskrimineerivaid nõudeid nende kodakondsuse või elukoha tõttu.
  • teenuseosutaja poolt avalikkusele üldiselt kättesaadavaks tehtud teenusele juurdepääsu üldtingimused ei sisalda diskrimineerivaid sätteid, mis on seotud teenuse kasutaja kodakondsuse või elukohaga, kuid ilma, et see välistaks võimaluse näha juurdepääsutingimuste puhul ette erisused, kui need on otseselt õigustatud objektiivsete kriteeriumitega.

Näited keelatud tegevustest:

  • Autorendifirma kehtestab teistest riikidest pärit tarbijatele kallimad hinnakirjad kui kohalikele teenuse tarbijatele.
  •  Internetikauplus suunab teiste riikide tarbijad, peale nende elukohariigi tuvastamist, uutele kodulehtedele, kus kehtivad teistsugused hinnad.
  • Tarbijale keeldutakse teenust müümast, sest tema elukoht on väljaspool kaupleja asukohariiki.

Lisaks diskrimineerimise keelule on ettevõtted kohustatud teenuste direktiiviga tegema tarbijale kättesaadavaks olulise teabe enne oma teenuse osutamist. Siinjuures ei ole oluline, kas teenust osutatakse ettevõttes kohapeal, interneti vahendusel või näiteks uksel-uksele moel. Ettevõtted on kohustatud tarbijale esitama enne teenuse osutamist muuhulgas teenuse hinna ja peamised omadused, teenuse osutamise üldtingimused, ettevõtte aukohariigis järelevalve eest vastutavate pädevate asutuste või kutseorganisatsioonide nimed (artikkel 7). Siinkohal on liikmesriigid kohustatud tagama, et tarbijale osutatav teave on selge ja üheselt mõistetav, et teave on hõlpsasti kätte saadav ka vahemaa tagant ja elektrooniliste vahendite abil ning et see on ajakohastatud.


Kaebuste lahendamine
Teenuste direktiiv nõuab, et ettevõtted vastaksid kiiresti tarbija kaebusele ja teeksid oma parima vaidluste rahumeelseks ja kiireks lahendamiseks. Eelkõige on nad kohustatud andma tarbijale oma kontaktandmed, sh telefoninumbri, e-posti aadressi kuhu saab tarbija vajadusele esitada nii teabenõude kui ka pretensioon, kui ta ei ole osutatud teenusega rahul.

Juhul, kui tarbijad leiavad, et neid on lähtuvalt nende asukohariigist ebavõrdselt koheldud, näiteks kehtestatud erinevad hinnakirjad lähtuvalt tarbija päritolust või keeldutakse kaupa ja teenust müümast seoses tarbija elukohariigiga, tasub esitada kaebus. Ettevõttega kokkuleppe mittesaavutamisel on tarbijal võimalus abi saamiseks pöörduda Euroopa Liidu tarbija nõustamiskeskuse poole.

Vaata lisaks - Teenuste direktiivi alane tarbijateabematerjal.
Vaata lisaks - liikmesriikide kontaktpunktid teenuste direktiivi alaste küsimuste korral.
 

KKK